Vundamendi hüdroisolatsioon

Ehitusinfo

Hüdroisolatsiooni all tuleb mõista kõiki abinõusid, mis takistavad ehitist kahjustava vee või niiskuse sissetungi tarinditesse.
* Hüdroisolatsioon peab olema: pidev ja veetihe; mehaaniliselt tugev pinnase staatilise surve ja dünaamilise liikumise suhtes; mehaaniliselt tugev hüdroisolatsiooni katvate materjalide suhtes; vastupidav keemiliselt agressiivse vee suhtes; keemiliselt püsiv teiste kasutatavate ehitusmaterjalide suhtes; vastupidav temperatuurimuutustele.
* Võib eristada kahte tüüpi hüdroisolatsiooni:
- membraan-tüüpi hüdroisolatsiooni korral kantakse konstruktsiooni pinnale niiskuse sissetungi takistav materjal. Kuna varasematel aegadel kasutati selliste lahendite puhul bituumenkatteid, nimetatakse seda tüüpi katteid “mustaks vanniks”. Vahepeal unustatud, kuid nüüd uuesti kasutusele võetud bentoniit-hüdroisolatsioon nn “pruun vann” on samuti membraan-hüdroisolatsioon.
- alternatiiviks on veetihedast betoonist kandekonstruktsioon, mis täidab ka hüdroisolatsiooni funktsiooni. Seda tüüpi hüdroisolatsiooni nimetatakse ka “valgeks vanniks”, kuna kasutatav tsement on heleda värvusega.
* Pinnasega kokkupuutuvate tarindite kaitseks kasutatakse kolme liiki hüdroisolatsiooni: niiskust tõkestav; rõhuvaba ehk mittesurvelist vett tõkestav; rõhulist ehk survelist vett tõkestav.

Veekoormused
* Pinnaseniiskus on pinnases olev kapillaarselt seotud, kapillaarjõudude mõjul liikuv vesi. Koormusjuhtumist “pinnaseniiskus” saab ainult sel juhul rääkida, kui hoone alune ning selle vahetu ümbrus on täidetud vett mittesiduva materjaliga. Eelduseks on, et vett mittesiduva materjaliga täidetud pinnas laseb vett kiiresti läbi kuni põhjaveeni. Selleks peab pinnase veeläbilaskevõime olema vähemalt 0,01 cm/s (liiv, kruus). Pinnaseniiskusega tuleb alati arvestada.
* Mittesurveline vesi on tilga või vedelal kujul olev vesi, mis ei tekita pinnale hüdrostaatilist rõhku. Reeglina on vettsiduva pinnase (möll, savi) puhul alati tegemist mittesurvelise veega. Mittesurvelise vee eelduseks on toimiv drenaaž. Kui hoone ümber puudub drenaaž, võib sademete korral vettsiduva pinnase tõttu tekkida vundamendi allosas lühiajaline surveline vesi.
* Survelise veega on tegemist siis, kui vesi jääb ajutiselt vundamendi äärde seisma või hoone alaosa asub põhjavees. Nii hüdroisolatsioonile kui ka kandetarindile langev hüdrostaatiline surve sõltub veesamba kõrgusest.
Koormusjuhtum “lühiajaline surveline vesi” eeldab, et hoone ehitussügavus on kuni 3 meetrit, pinnas vettsiduv, puudub drenaaž ja mitmeaastaste mõõtmistega leitud põhjavee kõrgeim tase jääb vähemalt 30 cm vundamendi tallast allapoole.
Koormusjuhtumi “surveline vesi” eelduseks on, et hoone alaosa asub põhjavees. Pinnase tüübil ja ehitussügavusel ei ole tähtsust.

Välishüdroisolatsioon koosneb ühest või mitmest omavahel ühendatud isolatsioonikihist, moodustades vee eest kaitsva pinnakihi.
Hoone maa-alune osa on pidevalt niiskes keskkonnas ja vastavalt vee koormusjuhtumile tuleb valida sobiv hüdroisolatsioonisüsteem. Vertikaalne hüdroisolatsioon koos horisontaalse hüdroisolatsiooniga peavad moodustama veetiheda vanni. Eriti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et vertikaalne ja horisontaalne hüdroisolatsioon saaksid omavahel ühendatud ja et nad ka omavahel sobiksid. Kõik läbiviigud, vuugid ja liited tuleb veekindlalt tihendada.
Hüdroisolatsioon peab vastu võtma ka hoone pisiliikumised temperatuurimuutuste ja vajumise tõttu, ilma et ta kaotaks oma funktsiooni.
Hüdroisolatsioonitöid ei tohi teha, kui õhutemperatuur on alla +5 C. Kuivamisfaasis peab isolatsiooni kaitsma sademete, päikese ja külma eest. Sobivateks aluspindadeks on betoon, müüritis, lubitsement- või tsementkrohv. Hüdroisolatsioonikihti ei tohi paigaldada üle teravate nurkade. Välisnurk tuleb maha lõigata ja sisenurgad täita tihenduskrohviga, raadiusega 4...6 cm.

Hoone sokliosas, kuni 30 cm maapinnast, on oodata pritsvee suuremat koormust. Nimetatud piirkond tuleb katta kahe kihi mineraalse isolatsioonivõõbaga, mis tagab tugeva ja kindla aluspinna järgnevale pinnakattele. Bituumenkatet kasutades võib tekkida olukord, kus läbi müüritise tungiv niiskus võib hüdroisolatsiooni müüritise küljest lahti suruda.

Renoveerimistööde korral tuleb isoleeritav välispind täielikult lahti kaevata. Samuti peab olema ka piisav liikumisruum töö tegijatele. Pind tuleb puhastada. Puhastamiseks ei sobi veega töötlemine, kuna see viib naket halvendavaid sooli pinna sisse. Pind peab olema sobilik kandmaks hüdroisolatsiooni. Vana krohv, lahtised kivid ja naket halvendavad osad tuleb aluspinnalt eemaldada, augud uuesti plommida. Müüritis tuleb tasanduskrohviga siledaks krohvida ning pind karestada. Praguline betoon on vajalik injektsioonivahendiga tihendada. Tehnilisi probleeme võivad tekitada juurdeehitised, trepid jm. Vanade hüdroisolatsioonikatete puhul tuleb kontrollida nende naket aluspinnaga. Tõrvasisaldusega katted on vaja täielikult eemaldada.
Võimalikud välishüdroisolatsioonisüsteemid: jäik või elastne mineraalne isolatsioonivõõp;
1- või 2-komponentne bituumen-pakskiht; veetihedad bituumenpaanid;
veetihedad tehismaterjalist paanid; tihenduskrohv tsemendi baasil.

Hüdroisolatsiooni kriitilised kohad.
Läbiviigud, nurgad, kandid, vuugid ja liited tuleb hoolikalt kavandada.
Läbiviigud tuleks planeerida võimaluse korral survelisest veest kõrgemale. Manteltoru tuleks müüritisse paigutada müüritise ladumise või betoneerimise käigus. Kui tihendamiseks kasutatakse ehitusvahtu ja rullvõrutihendit, peaks manteltoru läbimõõt olema ca 4 cm suurem läbiva toru läbimõõdust ja pikkus ca 3 cm väiksem kui seina paksus, et seina välisküljele saaks teha manteltoru otsani faasi. Täiendavalt sisseehitatud läbiviigud tuleb alati vormistada flantsiga manteltoruga. Survelise vee korral kasutatakse spetsiaalseid presstihenditega läbiviigusüsteeme.